Reedel mööda Tartu maanteed Lõuna-Eesti poole sõites kaotasin ma peaaegu enesevalitsuse, kui kuulsin, et mu kaks head sõpra, kes minuga ühes autos olid, ei ole Põhjakas käinud. Õnneks lubasid aeg ja koht selle vea kiiresti parandada. Tundsin sellest palju rõõmu – lihtsalt oli tore jälle seal olla ning mu sõpradele meeldis ka.
Ma ei olnud väga näljane, nii et piirdusin eelroa ja magustoiduga – võtsin veisemaksapasteedi pilvikumäärde ja röstleivaga ning mustikakoogi, kõrvale mustsõstramorsi ja latte. Kõik oli super, isegi mustsõstramorss – see viimane on väiksemat sorti ime, sest ma ei ole mustsõstardega väga suur sõber ja olin esimese hooga veidi pettunud, kui sain aru, et rabarberimorsi ja teiste rabarberitoitude aeg on läbi mis läbi. Aga sellest hoolimata, et kõiki lemmikuid iga kord uuesti ei kohta, hindan ma kõrgelt Põhjaka kandvat ideed kasutada kohalikku ja värsket toorainet – iga päev uuenev vaheldusrikas menüü on tegelikult ikka rohkem pluss.
Teenindus oli jälle ülisõbralik ja võluv, see on ilmselt Põhjaka teine trump pärast toitu – seal on selline tunne, nagu oleks sõpradele külla saabunud…
Ja keskkond meeldib mulle ka ikka väga – hooletu, lihtne, aga kuidagi väga mõnus ja ilus nii seest kui ka väljast. Maja ees tammeoksa küljes rippuv kiik on ka üks mu lemmikuid, mu sisemine laps ei suuda sellest enamasti kiikumata mööda minna, seekord sättisime end sinna enne teekonna jätkamist sõbrannaga koos.
Autor: Triin Tammert
Blogi: http://kohvikuguru.wordpress.com/
